Minu südames sa elad kenas päiksepoolses toas (kus tegelikult elan mina). Aga sa oled siia alati teretulnud, nagu ka paljud teised on. Täna ma koristasin oma toa iga väiksema nurgakese ära ja tundsin end tõesti kodus olevat. Nüüd saan aru, kui õde kunagi väitis, et Tartus on ju tal ka kodu. Ma vanasti solvusin ja tundsin, et meie armas Lasnamäe korter on selle võrra vähem väärt. Aga nüüd ma mõistan. Tegelikult oleks väga kurb elada kuskil, mida ei pea koduks, kui oled seal enamiku ajast.
Praegu olen selles suures ja avaras korteris üksi. Täiesti ihuüksi. Uks lukus. Telefon ootamas mingitki märguannet, et tänane päev on millegi poolest erilisem kui mõni muu. Mina ootan ka või loodan. Veel 2 tundi ja 33 minutit... Käisin reedel sünnipäeval siit umbes 300m kaugusel väga armsas väikeses korteris. Ja ehkki selle hubasus meeldis mulle, leidsin, et eelistan avarust, valgust, vabadust. Pisikese hämara pesa annab endale suures korteris teha.
See sünnipäev oli aga üsna eriline. Just seetõttu, et nägin sind esmakordselt aasta tagasi samal sünnipäeval. Kui keegi oleks mulle öelnud siis, et tulen järgmine aasta tagasi selle kena poisiga, kes seltskonnas tantsis ja lambi katki tegi, poleks ma suutnud seda uskuda. Veel oli tore olla see paar(?), kelle kohta pöördutakse "noored" või "armunud". Ma pole seni end sellise tiitliga mugavalt tundnud. Uskumatu oli näha kaht paari(1/2?), kelle suhtejärgud on nii erinevad. Ja lõpuks mainiks ära, et puiesteed mööda tagasi tulek tantsides kõndimise asemel oli nagu Uinuva kaunitari metsastseen.
Ootan/loodan/igatsen...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment