On neljapäeva lõunaaeg ja minus on juba iganädalaseks saanud rahutus. See kestab täpselt senikaua, kuni Sind näen ja siis saab kõik jälle korda. Ma saan aru, et see on täiesti veider, aga ma ei saa seda kuidagi kontrollida. Meenub tsitaat: "Let us hope that mister Potter will always be around to save the day". "Don't worry, I will be".
Mul on nii hea meel, et ma ei jäta endast täiesti hullu muljet, kui suudan täispikki filme ette jutustada. I just really get into things I enjoy. Vb on see ka selgituseks rahutusele. Samas on see huvitav vaheldus teatud üleväsimusest tulnud harmoonilisusele, mis mind vallanud on. Hilistesse öötundidesse veniv tõlketöö väsitab ikka ära. Väsitav, aga meeldivalt, on ka mõni öö, kui magad vaid ühe tunni ja ärkad täiesti arusaamatul põhjusel kl 7 hommikul, et teha omletti ja minna tagasi voodisse veel üheks uinakuks. Magades uskumatult rahulikult kellegi teise hingamise rütmis.
Inimeste suhtete üks põhiprobleeme on minu arust rääkimise puudumine. Kuidas on võimalik, et inimesed on aastaid koos, aga ei oskagi teineteisega päriselt rääkida? See on nii kohutav. Koos vaikimine ja selle nautimine on teine asi, ka seda peab oskama teha, aga kui sul pole teisele mitte midagi öelda, siis mõtle sügavalt järele, mida te teete. Mulle jõudis sõbranna abiga kohale, et kahekesi kõrtsis õllede võtmine, ilma sõprade seltskonnata, lihtsalt teineteise seltskonda nautides võib mõne arust olla veider. Minu arust on see tõestus, et teist piisab, pole vaja puhvreid. Ehkki nad on teretulnud liituma.
Praegu ootan ma pikisilmi aega, kui ma ei lonka enam ja saan end varvastele tõstes pikemaks teha, rock'n'rolli tantsida ja pikki jalutuskäike teha. Ootan kevade TÕELIST saabumist, esimest lumikellukest, kuiva asfalti ja päikesepaistet. What is outside should describe what is in. Ma millalgi kirjutan siia ka ühest hommikusest seiklusest koeraga, mis on vist üks lahedamaid hommikuid mu elus.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment