Alati ei pea midagi olema, et midagi oleks

Tartus võib kohata kalleid inimesi, keda ammu näinud pole ja kes su vaevalt lokkide tõttu ära tunnevad. Ja võib olla nad ei saa aru, miks kaks inimest enam koos ei ole. Aga need kaks inimest teavad. Ei olnud. Selles ongi põhjus. Aga tegelikult midagi ikkagi on. Soe sõprus või midagi enamat, seda ma ei tea. Ma parem ei mõtle sellele. Ma ei oota temalt midagi, sest nii on iga tegu meeldiv üllatus. Ja ma sain targemaks. Võib olla armastus armumiseta. "Hoolin temast liiga palju, et teda mitte armastada" kõlas eile õhtul mu südamest ja täna hommikul mu suust. Ja ma ütlesin talle ka. Niivõrd-kuivõrd. Ta on esimene. Ja kallis. Ja ta "õde" on nii armas. Ma tundsin end joogitasemele vaatamata nii hästi. Need kaks inimest panid mind end meeletult eriliselt tundma ja ma olen üdini tänulik. Ma tean, et ehkki ei olnud, oli see rohkem, kui osade teistega. Nii imeline, kui keegi ütleb, et tahab sind kõigile tutvustada. Lihtsalt selle pärast, et sa oled selline nagu oled. Ja selle eest kaitsen mina kogu hingest kellegi teise hinge. Ei müü end odavalt maha ega lase endale kallitel inimestel seda teha. See ju ammu teada, et võitlen armsate inimeste eest viimse jõu raugemiseni. Nagu filmis...