Vajan väljundit

Niiväga vajan. Pea valutab, kuna viimased tunnid on keegi mult nii palju küsinud. Raskeid asju. Ja mulle ei meeldi tunne, mis on nagu.. keegi üritaks mu sisemust kätte saada. See ei tule välja, saage kord aru. Ma kirjutan siin, et äkki väike väljund võimaldab paremini uinuda ja end kergemalt tunda. Vist läheb pisut paremaks juba. Tahan nii väga, et läheks. Tõesti raske oli. Pisarad voolasid vahepeal. Rääkida armastusest ja armumisest ja usaldusest ja mõistmisest ja rääkimisest. Ma tean, et pean rääkimist tähtsaks ja üritan alati selle kaudu probleeme lahendada. Aga mul endal on tihti raske raskeid asju öelda. Ja ma ei pea selle pärast kannatama. See ei ole aus. Ma õppisin rohkem tolerantsust endast erinevate vastu. Õppigu teised ka. Kui ma ei taha rääkida, siis ärge küsige kogu aeg. Minu jaoks on vaikimine ka väga tähtis. Ja mõte tuli - Mõnest asjast peab rääkima, kuna seda pole võimalik teisiti teada saada. Aga mõni asi peab jääma ütlemata, et õiget inimest ära tunda. Sest sügaval sisimas ma tean, et tema saaks aru ka siis, kui ei öelda. Ja siis ma ei kardaks rääkida ka, kuna ma usaldaksin teda. Praegu teda veel pole nii et ärge nõudke minult usaldust, mille saaja ma ise ei ole. Ma ei taha kapselduda, aga pidev surkimine teeb minust siili. Ilmselt selle pärast ongi suhtefoobia. See piirab mu vabadust. Ja see on ilmselt teiseks kõige tähtsam tunne minu jaoks. Esimene on see ilus A-tähega sõna.