Ma vist ei saa kunagi kümmet postitust kuus üles. Kui midagi teha pole, siis ei hakka ju põhimõtte pärast ka kirjutama. Ja kui on teha, siis pole aega. Pärast jõule sai natuke mõlemat..
Õppisin selgeks, et pikad õhupallid (need, millest loomi saab teha) näevad päris pervod välja ja lähevad katki, kui neile peale astuda. Ja siis rääkis üks tark laps, et Tais värvitakse end valgeks, samal ajal kui meie end nii kiivalt pruunimaks üritame teha. Ma olen kusjuures üpris arvestatav praegu. Nii imelik. Samas tahame ikka midagi muud. Mulle meeldib küll vahel rohkem lokiline olla, kui sirgete juustega. Tundub lõbusam. Ja nüüd tean, et pean millalgi lokiline ka olema, et teatud inimene mind ka niimoodi näha saaks. Tema lokke kahjuks üle ei trumpa. Parima tahtmise juureski mitte.
Tean, kuna sain kokku selle omaalgatusliku uue tuttava ja tema lokkidega. Esimest korda. Pühapäeval. Läks alles aega koha ja aja määramiseks. Jõudis mitu teooriat maha panna, kuidas inimene nii aeglane või udu saab olla. Aga lõpuks saime ikkagi nähtud. Ja täitsa tore oli. Naljakas. Eriti kuna mina oma hälbega ei ole võimeline mitte naerma, kui mind natukenegi vaadatakse. Ma olen ikka päris imelik, et ma ainult selle peale naerma hakkan ja tõsist nägu enam teha ei suuda. Kui suunurgad veel ei reeda, siis põselohud on dead give-away. Ja muidu oli ka lõbus. Ja imelik. Aga ei suudaks seda teisiti ette kujutada, kui kaks meiesugust kokku saavad. Üks käib teise ümber ringi ja hammustab, kui tuju tuleb. Teine vaidleb järjekindlalt kõigele vastu ja naerab, olgu siis põhjust või ei. Magasin kaks 35t maha. Viisin küpsetisi. Karpi tahan tagasi nii et kasvõi seepärast näeme me veel. Aga vist muu pärast ka.
Vana-aasta lõpu veetsin Tartus. Nägin ilutulestikku, ei saanud šampust lahti, mängisin säraküünaldega, kaotasin kõrvarõnga, kallistasin tuttavaid, läksin Zavoodi, hoolitsesin Tõnise sõbra Kristjani eest, hakkasin peaaegu võõra inimesega tänaval rääkima (Nele sõber Rasmus), helistasin T-le 2 korda, rääkisin G-ga 2 korda, imestasin, et keegi lauajalkat ei mängi, õnnitlesin kursaõdesid uue aasta puhul, läksin Maailma, istusin köögis prügikasti otsas ja sõin esimest korda elus nachosid, tantsisin natuke, jõin pisut Long Island Ice Tea'd, tõstsin lambi laest laua peale, sain pidevalt käesuudlusi ja jõudsin lõpuks kümme enne kaheksat hommikul koju.
Eile sai siis pikalt magatud, natuke tõlgitud Enchanted'it. Muuga olen maha jäänud ja pean end pärast selle sissekande lõppu ilmselt esseed kirjutama hakkama. Eksamid lähenevad ja ma pole pooltki nii tubli laps, kui mind vahel kahtlustatakse. Õppinud pole veel miskit. Senised eksamite hinded, mis teada, on A, B, C ning ma loodan, et rohkemaid tähestiku tähti minu hinneteleht ei näe. Täna käisin veel Dagmariga arsti juures ja poes, tegin süüa meile ja ongi kõik. Mis edasi saab, sõltub minu ettevõtlikkusest ja kohusetundest. Ma loodan, et need kaks annavad mulle hulga jõudu uueks aastaks. 2008 on Marie Claire'i horoskoobi järgi tulutoov, kirerikas kuni augustini, leian armastuse esimesest silmapilgust ja taro kaart on the Emperor (naturally).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment