Lill

Istub seal vaasis, mis tegelikult on klaas, mille Dagmar viimati kuskilt rotti lasi. Ja ta püsib nagu need lilled, mis tähtsad on, ikka kord teevad. Mu 9. klassi lõpuroosid säilisid kuu aega ja ma kandsin neid kõikjale kaasa. Ka see lill on roos. Punane. See on tegelikult vist esimene lill, mis mulle niimoodi kingitakse. Mulle pole ükski poiss kunagi niimoodi roosi kinkinud. Ilma erilise tähtpäevata. Või siis oli, mai tea. Eriline päev, millal mina läksin rongiga Tartusse üle pika aja. Eriline päev, mil nii Underground kui Zavood olid inimtühjad. Päev, mil ma proovisin ära Leedi ja Lontu suudluse ainult, et hapu lindiga spagettide asemel. Ja päev, mil mulle näidati nimetissõrme ja pöidla vahel, et ollakse nii, tehes vahet pisut suuremaks, nii ... Ma imestasin. Tõsi. Ja kartsin pisut ka, kuna ma ju ei ole. Ja ei paista oskavat olla. Aga ma vaatan, mis saab, ega karda liialt. Ma juba olen harjunud sellega, et iga päev räägime. Praegugi on natuke naljakas siin üksi toas istuda ja antiigi pärandit õppida. Igast muud mõtted kipuvad pähe. Head. Ja halvemad. Päris halbu õnneks mitte. Selleks on lood natuke liiga toredad. Tean, et tahaks linnast välja. Isegi provintsilinnast. Tahaks.. Hiiumaal ära käia, kui nüüd päris aus olla. Helistas ja läks praami peale. Mõtlesin siis, et tahaks ka. Tahaks kadakate vahele päikese kätte. Tahaks suve ja rohkem lilli.