Mõttejätk järgmisse päeva

...
Kuskil jäi mõte katki, aga kuna uued sündmused peale tulid, siis ei jõudnudki enne kirjutada. Tegelt tahtsin siia kunagi omaks rõõmuks kirja panna, et saada üle mitme kuu kätte inimene, keda oled tahtnud on ikka hea tunne. Juhe jooksis ikka väga kinni kui Zavoodis Dagmar-kallis minu juurde jooksis ja informeeris, et Roven on Norrast Tartusse ja sinna jõudnud. Selline jõnks käis kõhust läbi. Ja otse loomulikult peavad A, T ja R kõik järjest sisse tulema, et mulle ikka korralikku ehmatust tekitada. Ja kuigi seal sain ainult mitu väga head mängu lauajalkat, siis lõpuks on ikka see võimalus, et tood tuttavad endaga ühikasse kaasa. Tüdrukud kaotatakse muidugi kuskil teepeal ära ja siis on vana tähelepanu nii küljes kui üldse olla saab. Istusime mitmekesi, minu toodud ja Dagmari toodud seltskonnad vaikselt sosistamas, pidevad "shhhh!!" helid ja kui need ei aidanud, siis "mine vittu!" kõlas küll lugematu arv kordi sel hommikul. Päris naljakas oli, olgem ausad. Ja siis kadusime oma seltskonda, kuulasime muusikat, laulsime jälle koos ja ... Seda andis ikka oodata. Aga kätte sain, tema mitte, seda mida olin tahtnud. Ja kuuldavasti see, mis tollal saunaõhtul öeldi, oli ikka meeles ja jätkuvalt tõsi. Jah, muusikamaitse on meil sama. Alkoholieelistused ilmselt samuti sarnased. Ja huvi .. teiste asjade vastu. No sellest me siin ei räägi, aga jah.. Ei, huvitav oli. Hommikuni välja. See on nii meeldiv, kui poiss oskab käituda täpselt nii, nagu on õige. Eks annab näha, kas helistab, number on ju õige. Aga selline suhe kulub ka ära vast, et kui siiamaile tuleb, siis annab teada. Seni igaühel oma elu. Saame vast teineteisest paremini aru, kui ta arvata oskab. Ja mulle meeldib see.