Vahel

Vahel käin vanas kohas ja meenutan. Siis tunnen metsikult puudust MEIE ajast. See oli ilus ja imeline. Nüüd on kõik muutunud. Kuigi, taas vahel, tekib mõte, kas midagi sellest annaks tagasi tuua. Ma tunnen südames, et ma pole ainus hing, kes nii mõtleb. Või vähemalt sarnaselt. Nii ilus, kui keegi ulatab su poole. Mina ei julge alati, äkki ei võta vastu mu kätt. Kuigi peab proovima. Minevik oli. Ta kummitab vahel nii heas kui halvas. Kuidagi on nii kujunenud, et kui mõelda olnud aegade kaunitele mälestustele, siis tahan neid tagasi. Ja siis praeguses hetkes mõtlen, et saan, kui püüan. Ja siis liigun taas minevikku, mis enam ei olnud lilleline. Ma ei taha riskida haiget saada. Ma isegi ei tea, kas see on võimalik. Ilmselt on. Samas ma ei usu seda, sest nii ei saa rohkem teha. Valu muutuks pettumuseks, mida ma ka ei salli. Aga ma olen mina. Tõlkes tähendab see, et ma unustan koleda kergemalt, kui vahest peaks. Enamasti keskendun ilusale. Kui julgus tuleb, siis annan teada. Te saate aru. Loodan, siis et ka teiste tujud vastavad minu omale ja ma ei jää oma püüetes üksi. Nii nagu, ma tean, ilmselt kõik meist end vahel tunnevad. Eks igal ühel ole oma aeg. Aga, kui enne pähe ei tulnud, siis - mine sinna vanasse kohta ja meenuta ka. Loe, vaata ja hinda uue vana pilguga kõike olnut. Nii saab vahel selgust ja sooja mälestuse. Kui võtad kaasa ilusa, muidugi. Lepime kokku. Teeme ilusaks. Koos. Sest mina tahan nii..