Kevad on käes. Peaaegu või vähemalt minu jaoks. Aknast avaneb nii ilus pooleldi roheline vaade ja tuba täidab hommikune päikesepaiste. Ilmselt on kahtlane, et nii varakult ärkvel olen laupäeval, aga uni läks ära. Pealegi tuleb issi varsti/millalgi külla ja toob/parandab igast asju. Avastasin end kookospähklit lahti murdes mõttelt, et mul pole ühtegi lähedast tuttavat meessoolist, kes tuleks vajaduse korral midagi parandama. Veel enam, kellel oleksid tööriistad. Ma ei saa sellisest naljast aru. Ennast pean küll piisavalt leidlikuks, et vajaduse korral oma töödega ise hakkama saada. Mees ei saa ju ometi alla jääda. Aga mul pole endal siin vajalikke vahendeid. Ma tean täpselt, mis on põhiasjad, mida minu majapidamises vaja oleks: haamer, naelad, kruvikeerajad, kruvid, vb mõni kirves, peitel, naaskel ja ilmselt veel midagi, mis praegu ei meenu. Mehel peab kuskil olema kättesaadav tööriistakogum. Ilma lihtsalt ei saa. Seni kuni sellise tüübi leian, pean oma MacGyver-issi peale lootma. Tema tuleb ikka hädas appi ja olgem ausad - nii osavat issit ei ole kõigil.
Kui kevad ja tööriistad kõrvale jätta, läheb hetkel päris kenasti. Sellesamusega on suhted natuke segased ja ma olin kursaõe küsimuse tõttu sunnitud välja ütlema, et me ei käi, vaid oleme määramata. Mis teha, aga mina ei kavatse ise mingit silti külge panna. Ilmselt ei suuda ka, kuna vabadustahe ei lase. Põhimõtetega läheb kuidagi vastuollu. See ei tähenda aga, et ma teistpidi liiguksin. Jätan loengusse minemata, kui välja kutsub, et minna Pierre'i sööma parimat (!) šokolaadikooki üldse. Ma pidin iga ampsu ajal vait jääma ja lihtsalt nautima, sest see oli nii hea. Ja ma sain teada, et valge šokolaadi-toorjuustu tort on beibekook. Päris naljakas.
Issi tuli, ma nüüd lähen vastu ja jätkan hiljem....
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment