Sain oma esimese, kohe kõige esimese raamatu tõlgitud ja viisin täna kirjastusse. Nimi tal siis "Enchanted" või "Võlutud", nagu ma ta ümber nimetasin. Kuidagi uhke ja mõnus ja vaba tunne on. Kuigi uus naistekas on juba käes ja see vaja märtsi viimaseks päevaks eesti keelde üle viia. Siiski ma ei muretse. Eelmise tegin ära vist kokku ühe nädalaga, kuigi aega anti kaks kuud. Seekord ei jäta küll nii viimasele minutile (avastasin, et mu juubel on paar päeva varem), aga kui mina otsustan, et teen millegi ära, siis ma seda ka teen. Veel olen otsustanud teha oma uuest seelikust kleit, lugeda taas läbi Harry Potteri viimane osa ja .. emm ... no midagi ja palju veel kindlasti.On olnud tore vaheaeg. Tore(dam) on see, et ta veel kestab. Kaks päeva, millest esimese veedan külalisega ilmselt ühikatoas ja avastan uusi huvitavaid asju, mida seal teha annab, ja teisel tahaks ikka oma rummi lahti korkida ja Zavoodi minna. Kuradima kaua on sellest viimasest korrast möödas. Mina näiteks ei nõustu, et Tallinnas on rohkem teha, kui Tartus. Pigem vastupidi. Kui muud ei ole, siis kõigi maade proletariaadid võivad ikka koos ühineda. Ja kui seal näha liiga pikaks ajaks kaugeks jäänud inimeseloomi, siis on see seda mõnusam.
Sel nädalal kaks saunaskäiku, üks teaterikülastus, uus viisijupp klaveril, väike improvisatoorne blues'i laulmine ja palju eelpoolmainitud tõlkimist. Natuke aega pidi ka teatud inimese jaoks varus hoidma, kuna ilma nägemata ju ometigi ei saa. Eelmisel nädalal oli veel üks teater - "Voldemar" Draamateatris. Viimases reas, seal, kuhu kunagi õhusuudlusi saadeti. Keskpärane tükk või siis halb päev, ei tea. Teatud hetked võtsid küll südame alt soojaks ja lahendus oli päris geniaalne. Iseenesest meeldis. Teine siis Linnateatris "Eksituste komöödia". Üks mees ikka särab päris hullusti teisi üle. Lausa imelik. Aga leidsin ka sellest lennust teatud silmapaistvaid tegelasi peale endise koolivenna. Minu arust oli etendus hea, kuna see oli täpselt selline farss, mille Shakespeare omal ajal loodnud oli. Alati ei pea tõsist teatrit tegema ja kui teater on lõbus, siis tuttavad näod annavad palju juurde. Igatahes sai palju naeru, piisavalt värssi ja head mängu.
Tunnetega on lugu kuidagi sama ja osati erinev. Need juhivad mind nii et pean neist ka midagi rääkima. Annan võimaluse, ei tunne, et midagi suurt tekkimas oleks, aga nii muidu mitte midagi teha on koos ülihea. Kui ei pea rääkima, suudlema, silma vaatama, vaid uurite äkki ühel hommikul loomaaias tehtud fotograafiat. Kui tekib tuju, siis on tuju. Kui ei teki, siis on imelik ja natuke vale olla. Enamati ei mõtle selle peale. Mõistus suudab tunde neelata.. Lõpuks jäävad ikka ainult värvid.
No comments:
Post a Comment