Mõnikord tahaks olla nähtud, teinekord nähtamatu. Enamasti on elu keerdkäikude tõttu ikka nii, et ei saa seda, mida tahad, siis kui tahad. Kui sõprus on suurepärasel tasemel käes, siis tahaks ikka rohkem suudeldud olla. Kui suudeldakse, siis ei saa sellest aru, et mis kuradi pärast siis mitu päeva jälle telefonivaikus on. Ma tean, et olen ikka väga hea põhjusega orkutis vastassoo mittemõistjate klubis. Kõige hullem on see, kui see niiväga haiget ei teegi, vaid häirib lihtsalt meeletult. Selgitust siis:
Peaaegu kogu see nädal olen oma toas pidanud motelli (Dagmari sõnul bordelli, see kõlab lahedamalt). Mõni jäi üheks ööks, teine ööbis tervelt kolm. Päeva ajal samuti. Jätsin isegi külalise pärast osadesse loengutesse minemata. Aga meil oli koos tore. Koos olemine ajab aga pisut segadusse, kuna tunded on ikkagi kalli inimese vastu tugevad ja selle lähedusega võib ära harjuda. Lõpuks ei juhtunud midagi ja nii ongi parem. Loodan, et oma joonud olekule omase tujuga teda ära ei ehmatanud ainult. Vast jääme sõpradeks.
Veel üks kallis sõber (Birks) käis külas ja võttis koha üle. Mul oli hea meel, et lõpuks pealinna rahvast ka mulle külla tuli. Ehkki ma ta ära kaotasin ja selle pärast suht kahju oli. Vähemalt leidis igaüks midagi head ja vajalikku, kas siis minu juurest või kuskilt Tartu linna pealt. Mina leidsin, et hoolin ja hoolitsen pidevalt, kõigi eest ja vb liiga palju. Aga ma ei pahanda end sellega. Teen hea meelega süüa, pakun öömaja ja lasen pead oma süles hoida.
Vahepeal oli ka sõbrapäev. See oli ilmselt kõige mitteasjakohasem päev, mis seni 14. veebruar olnud on. Tavaliselt teen šokolaadisüdameid, ostan kingitusi ja näen vaeva. Seekord tegin üllatavalt vähe. Aga läksin haigele vanaema juurde külla. Koos maasikakoogiga. Ja ikka saadeti ööseks minema, kuna haige ja bla-bla-bla.. See ei muuda seda, et tunnen end natuke kasutatuna. Mis mõttes ei helista mitu päeva enne ja pärast minu nö pingutusi?! Mind muidu ei kotikski niiväga, aga häirib. Mida ma siin üldse vaevun mingit asja looma, kui seda üksi teen.
Tunne on, et mind pole näha. Olen nähtamatu. Nii mõnelegi inimesele. Ei öelda "aitäh", kui olen selle ära teeninud enda meelest. Ja rääkima hakatakse alles viimasel hetkel. Ja isegi siis öeldakse valesid asju.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Elu paratamatus - tüdrukud on nähtamavad ainult siis, kui neid on vaja ära sebida. Kui tekib kasvõi väiksemgi hea nö koosolek, hakkad kaotama nähtavust. Või vähemalt nii tundub mulle.
Aga ürita poisis/mehes tekitada tunnet, et ta on nähtamatu - järgneb katastroof.
Aga noh, mõnedele oled ikka nähtav. Niivõrd kuivõrd km vahel ei ole.
Post a Comment