Segased tundmused on vist põhilauseklõks. Kui küsida, mis tunded tekivad, siis ei olegi päris kindel. Vahel tekib tunne, et no on alles m*** ja siis saadan ikka ja jälle selle sisuga sõnumeid ilma laiali. Ja teinekord on jälle nii tore. Enamasti on asi selles, kas olla kahekesi või mitmekesi. Ja kui viimane, siis kellega. Minu sõpradega on kõik imetore, samas eks nendega ei saakski vähemat. Teisipidi sõltub.. Mulle ei meeldi saladus olla, juhul kui asjast õigesti aru olen saanud. Vb pole see nii, aga imelik tunne on ikka. Kahekesi on omaette teema. Siis on hommikukohv omanimelisest kruusist, needsamad pilgud päris veel suvisest ajast ja mingi eriline hoidmine. Tõesti pole kunagi elus nii palju käest kinni hoidnud, omaette oskus ilmselt. See kõik on äärmiselt tore, kuid samas torgib miski nüüd hinges.
Asi pole ainult teatud olukordadel imelikus/teistmoodi kohtlemises. Aina rohkem olen hakanud nägema neid külgi, mida olen aastate jooksul endale lubanud, et ei tolereeri. Ma ei suuda võtta tõsiselt inimesi, kes peavad end fašistideks, natsionalistideks, rassistideks ega homofoobideks, kuna enamasti ei ole nende vaatepunktid nii ranged. Ja praegusel ajal on minimaalses koguses negatiivseid kommentaare teiste rahvuste (kuigi ka enda oma) kohta kuulda ka oma äärmiselt tolerantselt õelt. Eile oli esimest korda kuidagi halb olla selle pärast, et keegi mulle lähedane inimene tegi solvava kommentaari Salma Hayek'i kohta, kuigi tunnistas, et ta näeb hea välja. Mind häiris kunagi isegi see, et Russell Crow ja Edward Norton äratasid huvi, mängides mõlemad noori natsisid. Ja nüüd puutun teistkordselt kokku sarnasehõnguliste kommentaaridega. Mina... see, kes on neid alati vihanud. Kui ma vaidlen vastu ainult poolnaljaga, kas see siis tähendab, et loovutan enda olemuse näitamist selleks, et mitte teha suurt numbrit millestki, mis seda vb on, vb mitte? Ma ei tea muud, kui et ennast ma kaotada ei tohi. Ja kui selline hetk kätte jõuaks, siis parema meelega kaitsen seda, mis on õige, kui seda, mis on mulle lähemal. "One day we will all have to make a decision between what is right and what is easy." I'm not going to make the wrong choice (for myself).
Imelik mõelda, et sellised küsimused juba nii varases staadiumis mind häirivad. See tähendab kas seda, et ma hakkan suureks saama või seda, et ma ei ole sellele lähedalgi. Samas on neid häirivaid faktoreid veel. Piisavalt, et teada, et see pole siiski lõplik; neid tuleb veel, seda ma tean. Kuskil maailmas on keegi. Aga sellest ma rohkem ei räägi hetkel. Peaksin pigem selgeks mõtlema, mis mulle hetkel oluline on. Nagunii lahenduvad olukorrad aja jooksul ise. Mina saan samas targemaks. Praegune olukord on jälle uus, pole kunagi pidanud kellegagi eri linnas elama. Nüüd on küll tunne, et võin suuremat vabadust rakendada, kuid ei taha ka endale ise probleeme tekitada. Nad tulevad nagunii ise minu juurde. Esimene reede Tartus tagasi ja juba on pahandused käes. Niivõrd-kuivõrd. Hea on teada, et mul on vabu teid piisavalt, mida järgida. Veel lahedam on teada, et trummaritega rääkimine või mängimine saab päris heade reaktsioonide osaliseks. I just can't help but smirk.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment