Meenutus 13.09 hommikust pärast Zavvi

Mu mälupildist ilmus lahedalt üks pilt, kus P. vaatab mu seina ja loeb seda laulu, mille Paavo inglise kirjanduse tunniks kirjutasin. Ja terve aeg ma jälgisin tema nägu, sest mulle tundus, et tema arvamus on äärmiselt oluline. Mõne inimesega lihtsalt on nii. Hiljem avastasin, et tal on minu blogile vastandvärvides oma, ka blogspotis. Ja ta pealkirjad on inglise, tekst eesti keeles. Ja selle sisu meeldis mulle, oli huvitav, mõttetihe. Nagu mul tundetihe. Aga palju parem. Mõistsin, et tegu on just nii palju mõtekama inimesega kui olin kahtlustanud. Kui ta laulu lugemise lõpetas, pööras pea minu poole ja küsis, kas minu kirjutatud. Vastasin jaatavalt. Ütles, et on hea. Väike naeratus näole. Praegu seda kirjutades oli peaaegu tunne, et seda ei juhtunudki. Aga vist siiski oli nii. Kahju, et lahkus. Samas mitte. Avastasin järjekordse inimene, kes istuks mu süsteemi kui valatud (kui välja jätta see, et ma olen teadlik nüüd). Ja siiski oleks see vale, mitmes mõttes.