Weekend of great fun and big scares

See nädalavahetus on olnud meeldivalt tegus. Alati on väga hea meel, kui üritused edukalt välja kukuvad. Reedel Krissu sünnipäev meie ühikatoas koos palju laheda rahvaga, pelmeenide ja kõikvõimalikus suuruses ja mõõdus pesuga. Inimeste reaktsioon peaks tihemini olema "millal ma oma kleidi selga võin panna", mitte "mis mõttes nokupüksid". Alati on asi seltskonnas. Siis võib olemist nautida nii külmas kui kuumas kui kuuris. Edasi Krooksu, kus veel tuttavat ja toredat rahvast leidus. Mulle ikka nii meeldib Tartu elu. Näitasime Taanieliga, kuidas asjad tegelikult käivad, tegime Dagmariga veel lisaks seda enne lahkumist tehtut ja kõik see, kulutanud vaid 25 krooni. Säästuvõte: võta kaasa nii vähe või palju raha kui oled nõus raiskama ja naudi mõtet, et saad väga hästi sellega hakkama, sest rottida annab vajaduse korral alati. Pärast veel Zavoodi, kus nagu ikka pisuke istumine rahvaga, kes ei kuku ega kao varakult ära. Muuhulgas leiad mingi maski, millega nalja annab teha, ja sooja mantli, mille sisse sind vastu võetakse, kui külm hakkab. Oi, see pilt meeldib mulle liiga palju, nagu ka.. Lõpuks koju tagasi, aga mitte ilma seiklusteta. Liiklusmärgid tulevad liiga kergesti lahti ja paiknevad nüüd helendavalt külmkapi taga (mees kõnnib üle tee). Pidu läheb alati ühikas edasi, ainult et Taavi Superstaar kukub kohe su voodisse magama ja okupeerib seega vaba ruumi. Samas viska talle hommikul mingi rätik peale ja teda nagu polekski. Olgu siis, et mõni naine oleks nii kade mu peale. Ma pidin Dagmari kõrval magama! Enne seda muidugi pettumus, et just Peterson mu voodis maandus. Aga ma ei taha ju pahandusi, ma peaks tubli tüdruk olema. This is really not good! Neid tüüpe ikka ilmub vahel välja.
Laupäev oli ka päris hea. Alustasime veesõjaga, siis kaltsukatripp, kus leidsin endale just sellise jaki, mida praegu vaja. See üritus muutus vaikselt Maarjalaadapäevaks, kus igast nänni ja vaipa sai kokku ostetud. Mingil hetkel otsustasid järelnähud end ilmutama hakata, küll siis oli lõbus. Lemmikhetk ilmselt oli kõndida mööda rahvasummast tänavat ja kuulda lauluviisi sõnadega "olen lootuste ootuste murdja, olen kadunud asjade seas". Süda lausa võpatas ja siis võtsin vaiba kaissu ja kihutasin läbi pargi, kus teadsin, et teises otsas on kuskil mingi lava ja Tõnni bänd mängib seal parajasti oma lugu "Ema". Olen nii kaua tahtnud neid näha ja lõpuks see ka õnnestus. Laotasime (kui kaaslased minu spurdile lõpuks järgi jõudsid) vaiba maha ja muusikat kuulates vaidlesime selle üle, kuidas trummar kõige parem välja näeb ja sobib. Muuhulgas leidsin uue odava, aga vägagi normaalse söögikoha Pepleri ühika all. Dagmar pidi kanahakkliha praadimisega üksi hakkama saama. Taavi vist oli selleks ajaks juba mu voodi vabastanud. Suht tegus päev oli tegemiste mõistes. Õhtu läks plaanipäraselt tegusalt edasi. Teekond rebasega Pärmivabrikusse, mu esimene Dub'i pidu, turnimised kõikvõimalikkesse keelatud kohtadesse vanas tehasehoones ja kõike järjekordselt õiges riietuses. Marko pidu jäi ära, lühike Zavoodi tripp tuli, aga seal avastasin ka oma õhtu traagika - telefoni polnud enam. Siis algas paaniline otsimine, kogu teekond sama sammu pidu tagasi minna. Jõudsime Emajõe kaldale, kus Dagmar helistas ja mu suurimaks rõõmuks kuulsin vaikselt läbi põõsaste "Summer of 69". Ta helendas seal oma viimase akujaksuga ja mängis mulle muusikat, ise külmem kui mu käed. Siis istusin sinnasamma maha ja kohas, kus tund tagasi nautisin vaadet ja märga rohtu, sain kergenduses tunda jõeveest pisut soolasemat vett. Õhtu oli selleks korraks läbi.
Ja kristlastele omaselt on pühapäev olnud puhkamiseks. Magamine lõunani, tagasihoidlik hommikusöök ja jalutuskäik meile neljale seni Tartus avastamata kohtades. Rannast edasi on paljasala, kus ronisime saviauku ja avastasime end kõrge laega koopas. Pärast läksime läbi surnuaialt, kus ma sain teada, et sealt ei tohi midagi ära viia (mu esimene värviline sügiseleht, mille jätsin sümboolselt sissepääsu juurde). Ühikas olen mõelnud, et peaks kodutöödega tegelema, aga ei oskagi kohe kuskilt alustada. Selle asemel olen täna vaadanud üht filmi ja hetkel laeb teine end meeletu aeglusega. Tegemist on Pet Cematary'ga, mida mäletan, et kunagi pidime teatud isikutega teatud kohas vaatama, kuid ei jõudnud selleni. Ilmselt ei näe täna ka seda lõpuni; laadimiskiirus on 13min/h. Selle asemel sätin paika oma tunniplaani ja räägin Ivoga msn'is juttu. Tõestades kogemata, et tal on õigus. Tema väitis, et tüdrukutega pole mõtet õudukaid vaadata, sest nad kiljuvad liiga palju. Mina väitsin, et ma võin ka vaikselt piiksuda ja siis kiljatasin nii kõvasti, et ehmatasin Dagmari poolsurnuks. Seda selle pärast, et filmis hüppas kass puu otsa. Nojah, mis teda. Olen kord loodud karjujaks. Aga nüüd katsetame edasivaatamist ja selleks korraks ja nädalavahetuseks aitab.