Libistamine ja uisutamine

Igal aastal on kasvõi üks kord uisutamas käidud, seekord veel pole. Aga tahaks.. Sõita ringiratast teiste uljaspeadega nii et algul liigun teosammul ja jukgust kogudes aina kiiremini, kuni ... ei, ma ei kuku, kõige suurema tõenäosusega läheb jalg krampi. Lumememme tahaks ka teha.
Tegelikult tahtsin jagada mõtet, mille tekitas lähiajal tänavaid kattev jääkiht. Libistamine pole küll päris uisutamine (puuduvad stilettod+platvormid stiilis jalanõud), aga vanasti sai ka sellest palju rõõmu. Leidsin täna, et koduteel on Toomemäel kiriku ja selle putka (kus kuuldavasti on väga hea kuum šokolaad) vahel puude ümber maas üsna lai loomulik jääväljak. Sinna võiks millalgi libistama ja pildistama minna. Keegi paremat kaamerat tahab laenata? Teine mõte puutus jäistesse tänavatesse, kus paljud inimesed endale kukkudes haiget teevad, sest üllatuslibisemine võtab jalad alt. Kui tegu oleks aga tahtliku libistamisega, siis võiks sellega kukkumistõenäosust vähendada. Niisiis hakkas mu nupp tööle ja mõtlesin, et kui ilm läheks järsku väga sulaks ja siis kohe kohutavalt külmaks ja nii korduvalt, siis oleks jää igal pool. Aga kui inimene käiks parajasti mõnes niiskemas kohas ja tema (lihtsuse mõttes täistallaga) saabaste alla koguneks üpris tihe veekiht. Kuna pidev ja võimatult kiire jäätumine mõjutaks sammu pealt tema saapataldu, siis võiks sinna niimoodi tekkida kuni 1cm paksune jääkiht. Libedus ei saaks enam olla üllatus, kuna tal oleks kogu aeg libe ja nii saakski tööle või kooli luisutada.