(Yes, I'm aware of the obvious allegory.) Juttu tuleb aga asjaõigusest ja sellest, kui suurt jama võib juristidele tekitada üksainus õun. Kui majal on omanik ja omanikul aed, aias õunapuu ja selle küljes õunad, siis kõik eelnimetatu kuulub omanikule (tema ise kuulub ilmselt usust sõltuvalt, kas jumalale või tema kallimale - niivõrd kuivõrd). Kui omanik aga rendib välja maja koos aiaga, siis aiast saab kinnisasi ja puust õuntega kinnisasja oluline osa. Kuni õun on puu küljes, on see omaniku oma, ehkki ta ei tohi seda sealt eemaldada. Kui õun kukub maha, siis on ta automaatselt rentniku oma. Kui suudate näha olukorra irooniat, siis märkate, et endale kuuluva õuna söömiseks peab omanik närima seda siis, kui ta on ikka veel puu otsas ja tegema kõik endast sõltuva, et see sealt alla ei kukuks. Muidu sööks ta rentniku vara. Muidugi näeks õunasüdamikepuu päris kentsakas välja. Olukorda saab keerulisemaks ajada rentniku sõbra isiku lisamisega võrratusse. Kui rentnik on lubanud sõbral iga kell aiast õunu võtta, siis õuna omamine on järgnev: puu küljes on õun omaniku oma; murdosa hetke, mida inimene ei märka, on ta rentniku oma; sõbra omaks saab ta kui kingitus, kui ta on puu küljest kukkunud.Põhimõtteliselt on see üsna keeruliseks puhutud asi. Samas, mis see juura siis muud ongi.
No comments:
Post a Comment