Rongis

Rongiga sõites valin alati nende vanade nahast pinkidega vaguni. Need luksuslikumad sinised tunduvad ebamugavad, nii ebaloogiline kui see ka poleks. Pealegi on see väike võimalus minna ajas tagasi, mida muidu eriti teha pole võimalik. Enamik inimesi kõnnib aga minu vagunist läbi, käib kaasajas. Võib-olla astub isegi I klassi vagunisse ja naudib wifi’t. Mulle meeldib siin. Mu vagunis on 9.5 inimest. Samas see üks pisike poiss (mitte, et ta oleks vähem inimene, ta on lihtsalt nii väike) on elavam kui keegi meist teistest kokku. Ma justkui kadestan ja ei kadesta teda korraga. Mul oli juba võimalus joosta ringi ja hüpata istmetel, kilgata uskumatult kõrge häälega ja saada vastutasuks ikkagi naeratusi, muidugi pisut ka ema manitsust. Mul käis peast läbi mõte pakkuda emale poolteist tundi rahu, kutsudes ta väike naaskel endaga koos mõnd Disney multikat vaatama. Ma ei julge seda teha.
Kurtsin hiljuti, et tahaksin minna luuleõhtule. Täna kl 18:00 toimub Tallinna Kultuurikatlas Rongiluule lugemine koos tantsu ja muusikaga. Mina olen sel ajal rongis. Aga olen see-eest osad neist luuletustest läbipaistvatelt akendelt läbi lugenud. Pealegi ootab mind Tartus midagi võrdväärselt head või parematki. Seda ei vahetaks ma millegi vastu välja. Rong tuhisedb edasi, aina lähemale Tartule ja kõigele, mis mind seal ootab. Loodetavasti ikka ootab.
Väikese poisiga ei saagi multikaid vaadata. Esiteks ei ole mu läpaka kõlarid piisavalt tugevad, et mürinast üle kosta ja teiseks ei ole mu videotel eestikeelseid subtiitreid. Kolmandaks põhjuseks ei saa minu julgusepuudumist ega tema ema karmust, ta näeb päris tore välja. Ühest teisest väikesest poisist tahaksin aga lugeda raamatud. Mu ema teadmist mööda oli poisi nimi Pelle ja ühel päeval ärkas ta üles ja oli maailmas ihuüksi. Algul ta nautis seda, sest sai kõike, mida ta tahtis, süüa ja juua. Sai mängida ükskõik kui kaua ja ükskõik mida. Ühel hetkel ta mõistis, et üksiolek elu lõpuni ei ole tore. Järgmisel hommikul ärgates oli maailm jälle inimesi täis.
Kui teil oleks valida, kas veedaksite 10 aastat nii, et teid ümbritsevad kogu aeg teie lähedased sõbrad ja teil ei ole hetkegi üksiolekuvõimalust, või eelistaksite olla 10 aastat nii, et ükski inimene ei saa teile lähemale tulla kui 7 meetrit?

Lisa hiljem Tartus:
Ma vaatasin Winnie the Pooh'd ja see väike poiss vaatas ka vahepeal. See oli tore. Ja täna nägin teda Konsumis koos emaga, see oli ka tore. Tartu on ikka väike.