Sõbrapäeva öised uitamised

Eilne algas kohe vastava päeva meenutustega - hommikune kõne selgitamaks, kust oma kingitus üles leida, vaatamata "ma ei taha voodist välja tulla" tundele. Samas edaspidi oli väga tore, kui sai oma toas sõpru vastu võetud ja teistele suuremate-väiksemate kingitustega rõõmu tehtud. Ma kingin asju ka siis, kui ei ole sõbrapäev, aga ei jäta põhimõtte pärast tähtpäeva tähistamata. Koogi küpsetamine ja niisama koos naermine on igal juhul tore. Edasi välja minek polnud küll päris see, aga ametlikult juba järgmine päev, ehkki polnud vahepeal magama läinud, oli hoopis omamoodi.
Raekoja platsilt ei pöördunud kodu poole, vaid sammusin peaaegu vastassuunas. Võru tänaval kõndides avastasin, et tänapäeval aina rohkem maailma kattev asfalt neelab vaikselt terveid maju. Aknad ja välisuksed olid poolenisti tänava alla jäänud. Vanad asjad jäävad ikka uute arengule alla ja sellest on vahel kahju. Ühe maja akendel olid fleur-de-lys'd. Siis pöörasin instinktiivselt Lootuse pst-le nii nime kui mingi tunde tõttu. Ja kuigi ma polnud kohe sellest teadlik, jõudis mulle ajapikku kohale, et olen seal enne jalutanud. Kellegagi koos ühel varahommikul. Need majad ja kogu õhkond olid nii tuttavlikud. Täieliku arusaamiseni jõudsin Kesk tänavale jõudes, kus tundsin ära lasteaia või koolimaja ja selle juures oleva mänguväljaku. Ma vaidlesin vist seal seistes teemal "kodu on ju teisel pool" ja "kust suunast päike tõuseb". Kesk tn oleks justkui ajas seisma jäänud, eriti öösel kui autosid ei sõida ja keset tänavat kõndides on vaikus, mida tänapäeval linna sees palju ei kuule. Sellel laial tänaval uitades otsustasin, et pean millalgi sinna tagasi minema kui pole nii külm ja pisut vähem hirmus üksi öösel kõndimisest, et sukelduda sügavamale Karlovasse. Tagasi tuttavatele teedele minekuks valisin Õnne tänava, kus üllatuseks olin samuti varem viibinud. Raagus puude vahelt on tänavasilte ja numbreid aga palju kergemini näha kui siis, kui nad on tihedalt lehtedes.
Seiklemine läks aga palju uudsemaks kui otsustasin mitte Kastani pst-d mööda koju minna, vaid kõndisin pooljulgelt edasi Ropka suunas. Mõne aja pärast hakkas asustus hõredamaks minema. Kuskil oli üks kahe-kolmekorruseline puumaja peaaegu tühermaal ja ta nägi välja nagu mõni Poe novell. Asjad läksid aga palju hirmsamaks, kui otsustasin raudtee poole pöörata. Traktorid ja teekoristusmasinad tegid kohutavat lärmi ja Tamme staadioni (ma ei kujuta ette, kuidas ma sinna jõudsin omadega) juures olevad hurtsikud tekitasid getos olemise tunde. Ma kõndisin paralleelselt raudteega kellegi võõra jalajälgedes, kes mitte kaua aega enne sama radamööda oli käinud. Lootsin vaid, et ei jõua talle järele. Mulle ei meeldi öösiti jalutades inimestega kokku juhtuda, sest enamik neist, kes kell 3 ringi uitavad pole tingimata nii ohutud kui mina. Lõpuks pöördusin sõbra soovitusel tagasi ja oma soovitusel sammusin mööda raudteed jaama poole. Mind ehmatavad need järsud õhu väljapursked, mida rongid teevad. Kuulsin ka esimest korda elus häält, mida tekitab raudtee raja ümberpaigutamine. Minu taasühenduspunktiks tuttava maailmaga sai Tiigi tänava otsas olev kõrge torn. Siis läbi karu pargi, mööda Jaan Tõnissoni kunagisest lahtisest aknast ja suurest vabrikuhoonest, et jõuda koju üleni lumisena, väike punane süda juustes.
Ma olen orkuti kommuunitis "Öösitikondajad". Aga ma ei tee seda ainult rahu või vaikse mõtlemise jaoks. Teen ka rohkemat kui ainult kauni talveilma või ilusa ümbruskonna nautimine. Seekord polnud mul isegi mp3 kaasas, kuulasin linnamuusikat ja pisut enda laulu. Mingil hetkel mulle jõudsis lihtsalt kohale, et ma otsin midagi, mis mul on puudu. Ma tahan sattuda kohtadesse, kus ma olen midagi tundud või kus võiksin midagi näha või tunda saada. Võibolla on see rahutus, vb miski muu, aga igaüks niisama öösiti ohtlikes kohtades ringi ei uita. Neid igaühtesid on mu ringkonnas ilmselt vähem kui mu endasuguseid, aga siiski. Eks igaühel ole oma moment. Aga jah.. ma otsin midagi... või kedagi. Peamiselt oli mul jalutades mõttes üks laul, mis sobis kokku kogu selle öö tundega.