GarjatšijeEstonskijeParni

Nii ongi.
Bussis oli mul hullult palju mõtteid. Jutt, mis siia ilmuma pidi, oli suht peas valmis. Aga nüüd on natuke tropp ees. Vast tuleb kuidagi.(*)
Troppe on liiga palju.. Igasuguseid. Parimate kohta annab välja mõelda geniaalsuse ülemistel piiridel elutsevaid roppusi. Fraase, mida siia enam ei annagi välja tuua. Üks parimaid stseene Risto poolt. Mistahes palju ma kõike seda peita tahaks, ei saa siiski tundeid varjata. Kui see kuradi mees ütleb "Persse!", on kõik järsku metsikult vägev; kui ta räägib eri moodi suudlustest ja vaatab korraks või pikemalt otsa, ei saa lihtsalt muud kui unistada; ja kui viimaks tuuakse rahvani see tants, need liigutused, siis inimese fantaasia lendab sinna fraaside juurde kõrgele. Kuradi kuum tükk. Ja tahaks seda endale. Oi, kuidas tahaks! Ja ta on. Ta ON. Eesti mees. Ürita siis mitte vaadata. Armu+kadedus. Ma meenutan seda korda vahel, kui vastasin Birgiti küsimusele. Ja vastus Tema palumisele oleks: "Kas see on sinu arvates naljakas või?". See on, jääb, mingis paralleeluniversumis ehk tuleb, aga "ei" vist ei suudaks ikkagi öelda. Mitte päris.
Nii lihtne on teha lapsi ja samas ei ole ka. Mul on kott täis katkiseid kondoome. Hakkame Eesti iivet tõstma. Aga need pole ju Durex Pleasuremax, mis kuuldavasti on ainus ja parim valik. Hetkel ei tea, jäi nagu katki see asi. Vahel tekib mõte, et kui muretseks endale selle väikese armsa olevuse. Koer oleks ehk alul lihtsam variant, aga lapsel pole ju ka viga midagi. Ma olen nii ego ja usun, et ta oleks ilus. Ja mitte niimoodi nagu kõik lapsed, vaid tõeliselt ilus. Suurte pruunide silmadega, või rohelistega. Pruunid juuksed juba sündides peas. Oh, millest me räägime? Hullumeelsus. Ei-ei. Kõigepealt ikka must koer nimega Sirius ja siis vaatab seda teist asja. Paari aasta pärast. Vahel lihtsalt mõtleb igaüks nii. Kasvõi sekundiks.
Nüüd on targem olla 18 till I die. Kuulasin ära selle mehe ja oli rohkem, kui lootsin. Bryan Adams, worth the wait. Mitte ainult hullu energiaga, esimeses reas, üks lõbusamaid kitarriste, vaid mängis mu lemmiklugusid. Peaaegu oleks trummipulga kinni püüdnud isegi. Ja ehkki jäin lõpuks üksi, ei olnud ma üksi. Mul oli olemas kõik mida vaja. Need on võimsad tunded, mis valdavad kontserdil, kuhu sa oled aastaid tahtnud. Ma kartsin, et ta ei tule enam tagasi. Ja ta tuli ja mängis just nii, nagu olin lootnud. See oli aastaid viis tagasi, kui mulle Bryan'i kassett kirjutati, hinges on see muusika sellest ajast saati. Need laulud ja the Notebook on parimad põhjused oodata armastust, sest ilma sellise tundeta pole minu meelest kõigel sellel, mis me päevast päeva teeme, mingit mõtet. Seda ma tahan tunda ja usun piisavalt. Näis, mis saab.
Aga, jah. Lõpuks tahaks vist ikkagi eesti meest. Ma tahan kedagi, kes tunnetab keeleteravusi kõrgemal tasemel. Mõistab neid ka inglise keeles, aga siiski on kaunist eesti keelt hindav inime. Oskab isamaalisi laule ja kui ei oska, siis imetleb seda, et mina ikka veel "Koidu", "Ei ole üksi ükski maa" ja "Meri siin seisma jäi" ajal nutta suudan. Ja naudib seda, et ma kannan pidevalt seelikuid kleitidena. Ja et ma ütlen msn'is täiesti mõttetuid lauseid lihtsalt selleks, et neid öelda. Olen armunud olnud inimesse, kellega otsest sõnavahetust pole olnud, aga kes jääb ikkagi igaveseks hinge. Keegi, kellega ma saan vaadata the Notebook'i. Ilma, et tekiks soov ta korrapealt maha jätta. Vot seda tahan mina. Ja kui kellelegi ei meeldi, siis... minge ajage oma asja selle kuradi rahvastikuteadlase juures. Olen omaette liik ja ei kavatsegi välja surra!