Mul pole kunagi päkapikud NIIMOODI käinud. Lasin emmel paar kaustikut ja telefoniakulaadija järele saata, kuna hajameelselt unustasin need viimane kord koju. Teen siis paki lahti ja neile lisaks on seal mustad kinnud ja kaks šokolaaditahvlit. Minu päkapikud sõidavad kohe nii pika maa maha. Armas tegelt. Emme on ka armas.
Zavoodist, millel on imelik sarnasus pruuni pakkepaberiga, leiab ka vahel rohkemat, kui algul loota võis. Kõigepealt leidsin lauajalgpalli. Siis ühel teisel korral leidsin oma mehe. Siis sai natuke aega koos käidud. Vaheperioodidel leidis seal igast toredat tähelepanu tuttavatelt ja võõrastelt. Ja õhtul, kui tegelikult oletad, et ei juhtu nagunii midagi, kuna sina oled see kõige kainem, sest ei joo piisavalt kiiresti, võib ikka tore olla. Näed uusi tuttavaid, mängid jalkat, oled "ilusaim naine maailmas", näed hästi-hästi armsat paarikest moodustumas, kellest üks on tore ja teine lihtsalt kalliks saanud, ja siis saad oma endiselt kallimalt põsemusisid. Jälle oli armas.
Kursaõdesid peab tundma õppima, sest muidu jääb paljust ilma. Mul on nii hea meel, et just MEIE kõik teineteist leidnud oleme. Nüüd on, kellega klubis ja peol käia, süüa teha, Aliast mängida, tänaval laulda ja muidu rõõmsat-tõsist-pikka-naljakat-niimuidu juttu rääkida. Omamoodi inimesed, minu moodi inimesed. Midagi on erinevat, midagi ühist ja nii ongi hea.
Tegelikult peaks õppima. Vahel on tunne, et olen nii rumal ja väike. Ja siis kuulen, et teised arvavad ka nii endast. Võib ainult loota, et me hakkama saame. Peaks õppima. Homme on kaks eksamit (ilmselt), aga mina saadan meelsamini msn'is hajameelsuse naljakilde inimestele. Peaks küll õppima, aga mina lähen varakult tudile. Vässu on peal ja uni on magusam kui eesti keele eksam. Sry, proua Niinemäe!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment