Pokaal roosa veiniga ühes käes, teisega tasaselt järjekordset kirjutist trükkimas. Jõululaupäev hakkab läbi saama. Mõnele vähemalt. Õdi on nii kaugel Ameerikamaal, et tema jaoks on alles päev. Tal on erinevalt meie põhjamaast ka lund. Imelik mõelda, et kui emme ja Nelega õhtul Skype'is lobisesime, siis oli keskkond nii erinev. Maailm on lisaks sellele, et ta väike on, ka üpris suur. Peab ju olema, kui kellelgi on valge, siis kui teistel on pime. Ja nii teistmoodi inimestega ka veel. Muidu on esimesed jõulud, kui üks lastest on eemal. Siiski saime kuidagi kokku ja rääkisime, laulsime tasuta 2 tundi. Geniaalne leiutis, tõesti.
Rahulikud jõulud on juba mitu aastat. Hommikul pärast ärkamist kaunistame koos kuuse. Lõunal on head lõhna terve korteri jagu. Ja õhtul istume koos küünlavalgel ja sööme head-paremat. Võibolla oleks see "jõulutunne" suurem, kui ümberringi oleks 12 inimest, mitte 2, aga nii on ka tore. Küll jõuab homme kõiki sugulasi näha ja seapraadi süüa. Jõuluõhtu ehk 24. detsember on ikkagi perekonna aeg ja see tähendab olla emaga. Minu emme on parim! Äratab hommikul musiga üles, annab päkapike toodud lemmikmaiuse After Eight, teeb kalli kui tuju on, ostab niipalju head toitu ja teeb selle veel paremaks ja kingib siis veel ülihea kingituse ka. Ma ei peagi sünnipäevani ootama. Sain oma Rock 'n Rose Couture'i jõuludeks.^^
Nüüd on kõht täidetud kana, kümmet eri salatit ja kolme sorti kooki nii täis, et oleks otsekui Punamütsikese nahka pannud. Peab vist tagasi hoidma ikka selle asjaga. Võiks öelda, et täna enam ei söö nagu ikka dieedipidajatele omane, aga see poleks ka suur pingutus hetkel. Pigem hoida end tagasi mõnel muul põhjusel. Peab ju ilus olema nii enda kui teiste jaoks. Kuuldavasti olen ma kellelegi jõuluime. Nii armsat asja pole ammu kuulnud kellegi suust. Või siis telefoni display'lt. Kutsuks keegi nüüd veel oma talveöö muinasjutuks või suveöö unenäoks. See teeks elu vist täiuslikuks. Või vähemalt maagiliseks.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment