Vaba kui lind

Lendaski minema. Mina. Ja tema ka. Need, kes pidid enne Tartusse jõudmist mu mehe kui sellisega kohtuma, ei saa seda enam teha. Ärge valesti aru saage: külla võite mulle ikka tulla ja vb saate temaga kohtuda ka, kui nii juhtub. Seda kokkusattumusest siis. Aga eilsest saati olen mina jälle chronically single. Ehkki mõnele see suurema, teisele vähema üllatusena tuleb/tuli, oleme omavahel suht rahul. Mõlemal kergendus, kuna saime lõpuks, just enne päris viimast piiri esimest korda õigesti räägitud. Miks see küll nii palju aega võttis? Kaks lolli oleme. Ilmselt selle pärast. Naljakas, et mõlemad teise tundeid endi omist sügavamaks pidasid. Kumbki ei tahtnud haiget teha. Sain oma tahtmise ja tema tundis sama, mis mina. Kahju ainult, et meist midagi rohkemat ei tulnud. Vähemasti oli mõnd aega ilus. Ja no alguse kirg ikkagi küttis nagu üks õige ahi ikka. Lõpus. Esimene korralik kallistus. Loodan, et neid tuleb veel. Usun ikka..
Aga suurt kurbust tõesti ei ole. Tean end - hoolin ja jään hoolima. Ja vahel tunnen kindlalt puudust ka. Samas ei pea nüüd end tagasi hoidma. Igatmoodi on kergem olla. Südames pole raskust, sest kass ronis pealt ära. Mu kõht isegi lõi eile korraks nurru. Mõnest küljest on ikka kahju ka. Pole enam vastu rääkida, saab ainult kalli õe Jane'i armuvalust kuulata. Minu suhteprobleemid on hetkeks otsa saanud. Siiski, the sanest breakup I've even had and it didn't even involve my hiding in a toilet. Perekondlik häire, mitte tähele panna. Hommikul mõnel ehk mõtlen ka, et oleks tore, kui keegi seda minuga jagaks, aga ma ei muretse eriti. Lähiaja sündmusi arvesse võttes, ma vist veel endale hunnikut kasse ei soeta, et tulevikus ikka seltsi oleks.
Ilus oli eile. Mõnele seepärast, et ta sai kaks praadi süüa. Teisele mõnel muul põhjusel. Sain oma jalutuskäigu Toomemäel. Vabadustunde. Ilusa hetke enne kokkusaamist täitsa üksi olles; Raekoja platsil. Jõulumuusika. Tuledes kuusk. Ja mina oma punaste kinnaste, salli ja mütsiga.
Jõulud hakkavad vaikselt tulema vist. Päkapikud, kus te olete?