Mingi aeg on tulemas

..Vist. Nii palju toimub tegelikult igas päevas ja oleks lahe, kui saaks kodus, koolis, bussis või kusiganes diktofoni välja võtta ning selgel häälel oma mõtted üles lindistada, et nad kaduma ei läheks. Nii ilusaid asju tuleb vahel mõttesse. Ja alati on olnud meeletult kahju, et kui lõpuks kodus ja veel tunde hiljem blogis, ei tule enam nii hästi. Esimene kord on ikkagi parim. Vähemasti spontaanne ja aus. Läbi mõtlemata. See teebki ausaks.
Mis siis täna? Magada lõunani sellel pimedal ajal, mis praegu meid ümbritseb ei tee mulle alati rõõmu. Halba tuju ka ei tekitanud, aga vahel tahaks ikka päikest ka näha. See on üks vägevamaid tundeid, kui ärkad hommikul ja päikesekiired paitavad nägu. Ma olen sellistel päevadel kindlalt energiat täis. Aga kui uinud pimeduses ja ärgates on ikka pime, siis tuleb tihtipeale mandunud päev. Täna pole päris kumbki. Natuke viimasepoolne küll, aga siiski ok.
Eile oli tõesti ilus. Esiteks ärkasin oma voodis. Olin kodus, mis on juba iseenesest ilus koht. Läksin ja muretsesin endale välja teenitud töö. Hakkan tõlkima ja esimene seebikas-sopakas on juba käes. Oi, küll sellega saab nalja.. Võbelevad liikmed ja kõikvõimas koomiline tunnetemeri. Siis nägin jälle kalleid inimesi. Kellaneiu juures sai juttu puhutud, pitsat söödud ja glögiga hambaid sinisemaks värvitud, mis seekord nii hästi välja ei tulnudki. Ma vist olen arenenud vahepeal. Ja õhtune teater. Ma vist istusin enamik ajast ettepooleulatuva kehahoiakuga ja kuulasin igat sõna, vaatasin näoilmeid ja käeviipeid ja vb natuke liiga palju teatud suunas, aga selle andestame mulle ometigi. Ilus oli.
Veel üks ilus asi on pühade aeg. Aga ta on teoorias alati parem. Kellele tekitavad jõulutunnet USA filmid ja sarjad, kellele Coca-Cola reklaamid, need ootavad alati midagi head. Täna oli teine vaatepunkt jõuludele, see üksildase oma, kes siiski leiab teisi enda sarnaseid. Kõigil on kuskil keegi, kes on nende moodi. Rohkem või vähem. Ja mõni tahab olla päris omamoodi, et olla eriline ja mitte kellegagi sarnane. Mina ei püüdle selle poole. Või no, püüdlen küll, aga ma tahan ka, et ma oleksin kellegagi sarnane. Siis ma tean, et kuskil on keegi, kes on minu moodi ja kui ma ta üles leian, siis on see just õige.
Seekord oleme jõuludel emmega kahekesi. Nele läheb USA-sse ja Mehhikosse. Minu peal siis suurem rõhk olla hea tütar. Ma olen tavaliselt see halvem ju. Enda meelest. Tahan niipalju head, et pakin jõulukinke pool õhtut ja siis ei saa aru, miks teised pahandavad, et ma teises toas olen üksinda. Nii loll laps olengi. Seekord pean varem ära pakkima. Ja varem ära ostma. Nii paljudele on vaja midagi kinkida, paljudele tahaks ka. Ma olen varsti jälle pankrotis vist. Samas on andmise rõõm kuidagi väga suur. Tahan inimestele head. Ja endale head tunnet. Mulle piisab kaklemise puudumisest, näägutamise kadumisest, ilusast kuusepuust, heast toidust, jõululauludest, paksust pehmest lumest, kaunitest soovidest ja mai tea millest veel. Tegelikult olen vist ikka suht nõudlik...
Aga jõuluaeg on lähenemas. Näen seda, kui jalutan Tartus üle Raekoja platsi ja kuusk on tuledes. Kui hommikul enne silmade avamist tunnen, et nüüd on lumi jälle maas. Ja kui advendil seekord kaks küünalt põlema panen. Miks keegi mulle jõulukalendrit ei kinkinud? Ma olen nii kaua tahtnud, kuid keegi ikka ei too. Mina tõin kellelegi teisele. Ja õigus oli, on teisigi lapsemeelseid eakaaslasi, kes sellest puudust on tundnud. Kui siia keegi vanem ära peaks eksima, kes 19-aastane tütar, siis teadke, et ta tahab äkki ka šokolaadikalendrit. Päkapikud seda ei too. Ja tegelikult võiksid päkapikud ka käia. Mina võtan igatahes oma ülinummi sussi kaasa.